Makedoonia Tarbijakaitse

Nüüd on tagumine aeg kirjutada mu kevadistest seiklustest. Muidu hakkavad detailid mälu hämarusse vajuma. Peale Makedoonia reisi jäi mul hammas verele Balkanil ronimise järele ja mäletan, et juba nädal või kaks peale reisi hakkasin uurima, et millised balkanimaad pole veel Euroopa liiduga liitunud. Seda sellepärast, et mulle tundub et sellistes riikides oleks kultuuriliselt põnevam käia. Kohe, kui ma sain teada, et Bosnia ja Hertsegoviina sobib sinna nimekirja ja et selle riigi kohta on ka climb-europe lehel mahukas postitus, oli minu peas järgmine reisisihtkoht otsustatud. Kuulu järgi ei ole seal enam paar aastat ühtegi intsidenti maa-miinidega olnud ja samuti pidavat seal olema ka meile Makedooniast tuttavaks saanud bureki (lehttaignaga valmistatud lihapirukas). Mida veel tahta? 

Sõprade ära veenmine minu veidra plaaniga kaasa tulema osutus üllatavalt lihtsaks. Keerulisem oli aga reisi kuupäevi leida, mis kõigile sobiksid. Peale tihedate kevadgraafikute tuli arvestada ka Bosnia kevadiste ilmaoludega: kui minna hiliskevadel või suve algul, siis on risk kivi peal ära põleda; kui minna varem, siis on risk sajuste päevade kätte jääda, mis tõmbaksid ronimisele kriipsu peale.

Lõpuks langes liisk aprilli lõpule ja ma sain kolm sõpra nõusse, kellele selline aeg sobis: Jasper, Helen ja Kert. Mida lähemale reis tuli, seda vihmasemaks läksid reisinädala ilmaennustused. Peale selle oli mul ka teine väike mure. Mul oli plaanitud mõned päevad enne reisi Võhandu aerutamismaratonist osa võtta ja kerge kartus oli sees, et äkki ma ei ole pärast konditsioonis et ronima minna. Õnneks osutusid mu kartused ses osas asjatuks. Ja ega ka vihma pärast ei saa pikalt planeeritud reisi ära jätta. Nii asusimegi ühel aprillikuu varahommikul teele maršuudil Tallinn → Stockholm → Banja Luka. Ja ristivastupidiselt ilmateatele saime saabumiskingituseks päikselise ronimisilma.

Banja Luka on Bosnia ja Hertsogoviina (edaspidi BiH) suuruselt teine linn Sarajevo järel. Kohale jõudes saime teada, et BiH koosneb sisuliselt kahest riigist (ja need ei ole Bosnia riik ja Hertsegoviina riik): Serblaste Vabariik (Srpska Repulica) ja BiH föderatsioon. Ma jõudsin kiiresti oma peas (võibolla poliitiliselt ebakorrektsele) järeldusele, et Srpska on justkui Ida-Saksamaa ja BiH Föderatsioon on Lääne-Saksamaa. Kahjuks olime terve reisi vältel Ida-Saksamaal, mis Bosnia mõistes on läänes. Vähemalt saime Banja Lukas (Srpska vabariigi pealinnas) nautida kodust nõukogude aegset arhitektuuri.

Banja Lukasse jõudes oli vaja esiteks kaks asja korda ajada: 1) Hankida endale uued SIM kaardid, et saaks jooksvatele küsimustele internetist vastuseid otsida ja 2) Külastada Igorit. Igor Vukič on üks BiH-i kaljuronimise teejuhi autoritest, kes on teinud ära kõva töö ja väga põhjalikult ära kaardistanud kõik BiHi ronimisvõimalused. Ja kust oleks veel parem seda raamatut osta kui autorilt endalt? Nii saimegi Igori kodu juures kokku esimese reisipäeva õhtul. Peale raamatu müümise jagas Igor meile ka igasuguseid ronimisega seotud näpunäiteid, mida me proovisime paaniliselt kõike üles talletada. Ronimissoovitusi oli muidugi palju rohkem kui me ühe nädalaga füüsiliselt oleksime jõudnud läbi käia. Igor mainis ka, et tema teada oleme me esimesed eestlased, kes Bosniasse ronima on tulnud. 

Üle terve BiHi on väga palju häid ronimiskohti, aga Banja Luka ümbruses on neid veel eriti tihedalt. Enamus kohalikest cragi-dest jäävad Banja Lukast paari kilomeetri kaugusel olevasse Tijesno kanjonisse või selle ümbrusesse. Tijesno Kanjon kujutab endast suurt rohelust täis orgu, mille põhjas voolab heleroheline Vrbase jõgi ja mille mõlemal küljel kõrguvad väga ronitavad kaljuseinad. Me veetsime kaks esimest ronimispäeva just selles piirkonnas ja nimeliselt külastasime crag-e nagu Skubjal, Kameni Most ja Tjiesno Kanjon.

Skubjal

Esimese ronimispäeva varahommikul¹ panime autole hääled sisse ja sõitsime kanjonisse, parkisime end lagunenud bussipeatuse kõrvale ja seadsime sammud Igori soovitusel Skubjali sektorisse. Skubjal oli alguseks hea kuna seal oli rohkelt kergemaid radu, mis sobisid hästi enda ümber häälestamiseks plastiknukkidelt kivi servadele. Naljakal kombel vigastasin ma end kõige rohkem just meie kõige esimeses sektoris. Pärast mõne 5c-6a ronimist läksime jõudu katsuma ühe natuke kangema rajaga (äkki 6c?). Peale pikka ukerdamist² jõudsin ma tippu, aga ma ei olnud sellega päris rahul ja tahtsin peale puhkamist rada uuesti proovida, lootuses, et teist korda läheb see libedamalt. Teist korda oli topile eelnev overhang veelgi raskem ja peale selle tõmbasin seal enda sõrmusesõrme liigendi kohast korraliku nahatüki maha. Väike veritasu Bosnia kivile. Õnneks jäi see ka mu kõige suuremaks hädaks terve reisi vältel.

Kameni Most

Kuigi Skubjali oleks võinud terveks päevaks ronima jääda, otsustasime peale lõunat edasi uudistada, ja võtsime sihikule Kameni Mosti. Kameni Most tähendab kivisilda ja see nimi on sellele kaljule väga kohane. Tegemist on massiivse kaljurünkaga, mis moodustab justkui suure kaare, silla või värava. Juba eestis BiHi ronimise kohta uurides teadsin et sinna peab minema.

Kameni Most hakkab juba kaugelt silma – ta upitab ennast metsaservast kõrgemale ja murrab end nii mäeservalt nähtavale. Üllatavalt lühikese veerandtunnise jalutuskäiguga on võimalik temaga ka isiklikult tutvuda. Kahjuks hakkas vahetult peale meie kohale jõudmist sinna vihma sadama ja me otsustasime sinna mitte ronima jääda. Siiski leidsid kõik, et see väike ülesmäkke matk oli väga väärt seda vaadet mis kohapeal avanes.

Tijesno Kanjon

Järgneval päeval otsustasime minna ronima piirkonna kõige suuremasse, kanjoniga sama nime kandvasse crag-i. See kujutab endast väga mitmetahulist suurt kaljuseina Vrbase jõe läänekaldal. Raamatu järgi on Kanjon Tijesnos 14 erinevat sektorit, kus on kokku 193 polditud sportronimisrada. Need sektorid vajasid ka natuke teistsugust lähenemist. Kui seni olime sektoriteni matkanud oru põhjast siis nüüd oli vaja sõita autoga mööda serpentiine orust välja, väikesesse oru kohal olevasse külakesse. Seal tuli auto maha jätta, mööduda kohaliku ronija – Vito (kellel on siin ka omanimeline sektor!) snäkibaarist ja suunduda natuke maagilise tunnetusega metsa. Metsas hargneb tee erinevate ronimissektorite juurde, kuhu on nüüd vaja laskuda kuna on jõutud oru kohale. Õnneks ei olnud vaja topeltköiel laskuda, vaid sai mööda järsku rada fikseeritud köite abil alla turnida.

Pecka

Teejuhis oli mainitud, et ronimine Peckas on “extremely pocketed”  (pocket – väike õõnsus või “tasku” kivi sees, kuhu tavaliselt mahub vaid paar näppu). Mul oli eelarvamus, et see ei saa head tähendada, aga samas olen ma alati valmis proovima uusi asju. Kui me Peckasse jõudsime siis sai kiirelt selgeks, et teejuht ei olnud liialdanud. Mul oli kaljuseinal ronides olukordi, kus minu käeulatuses on korraga kümneid väikeseid taskuid ja minu ülesanne oli välja peilida, milliseid ma neist päriselt kasutada saan. Aga vastupidiselt mu algsetele ootustele mulle päriselt meeldis see?! Tegemist oli vahelduseks hoopis teistsuguse mõistatuse lahendamisega. 

Peckas ronides sain ma lõpuks aru, et ka väljas ronides loevad, millised sussid sul jalas on. Seni olin ma olnud suhtumisega, et väljas saab ronida suva sussiga ja olin alati kasutanud oma Decathlonist ostetud väga mugavaid Simonde, mis hakkasid mind nüüd aga alt vedama. Sussinina oli raske toetada väikestesse õõnsustesse ja ma ei saanud oma jalgu hästi usaldada. Lõpuks andsin alla ja sõprade soovitusel pistsin jalga enda Solutionid, mis on palju teravama ninaga sussid. Vahe oli nagu öö ja päev: keegi oleks nagu mu nüri hariliku ära teritanud kirjatehnika tunnis  🙂

Peckas Šumski sektoris ronisime meie reisi kõige raskemat rada “Mali al techničar” (e.k. “lühike, aga tehniline”), 12 m pikkust 6c+. Raja ronimine sai hästi dokumenteeritud, kuna Helen jäi kõrvalraja keskele ankrusse ja pildistas kõik poiste katsed üles. 12 meetrit on välisraja kohta üsna lühike ja see tähendab, et tavaliselt on see kompenseeritud raskemate liigutusega (näiteks võrreldes sama raskusastme rajaga, mis on 25 m). Ma naudin väga koos sõpradega raskete liigutuste proovimist, aga see piir on õhuke “raske, aga tehtava” ja “väga frustreeriva” vahel.

Minu jaoks kujunes raja juures kõige raskemaks kusagil 3-4 meetri peal mingi veidra mantle⁴ liigutusega suuremasse süvendisse ronimine (alati need paganama mantle liigutused!). Kuidagi aga ma end üks hetk sealt läbi surusin. Ka ülejäänud rada oli raske, eriti vaimselt, sest 6c+ oli minu silmis meie jaoks keeruline raskusaste ja siis ma juba kuidagi ennetavalt kartsin kõiki tulevaid liigutusi. Tegelikult seal oli ka mida karta: ma nägin esimest korda rajal ühe sõrme pocketit, mis iseenesest isegi ei oleks nii hirmus kui see nukk ei oleks talgine olnud (mis tähendas et keegi, on enne mind seda auku ronimiseks kasutanud). Selle kõige tõttu oli mul ääretult hea meel kui ma lõpuks ikka raja lõppu jõudsin, isegi kui olin seda tehes enda sõrme jälle natuke lõhki tõmmanud. 

Kokkuvõtteks ronisime Peckas kaks päeva ja seal oli tore. Peale ronimise oli meie ööbimiskoht vahva: eurorahadega ehitatud hostel koos nunnude bangalo stiilis majakestega, kus käisid suviti erinevad lastelaagrid ja mida pidas üks pika habemega anarhist (tema enda sõnad) koos oma emaga. Õhtul pakkus võõrustaja meile külalislahkelt rakijat ja jagas oma arusaama BiHist: “The system is fucked, but the nature is beautiful”. Öösel varastas naabrikoer terrassilt Kerdi püksid ära. Oli aeg tagasi Banja Lukasse suunduda, sest varsti oli vaja olla uuesti lennujaamas.

Multi-pitch kanjonis

Enne tagasilendu oli meil aga veel üks täispäev ronimiseks ning seega oli aeg ette võtta see, mis meil Makedoonias jäi tegemata ja mida me juba pikalt arutanud olime: multi pitchi ronimine. Kert teab täpselt, et ma mõtlesin igatepidi selle ronimist üle. Mulle tegelikult meeldib selline seikluslikumat tüüpi ronimine, aga kui tekib võimalus, siis ma olen kõhklema hakanud. Mulle tundus, et ta ise võttis seda väga rahulikult: see on ju lihtsalt ronimine nagu iga teine. 

Olime tagasi kanjonis Vrbase kämpingus, sõime õlis praetud imemaitsvaid pirukaid ja valisime homseks multipitchi rada. Otsustasime lõpuks viie pitchilise 120 m 6a+ raja kasuks “Missing Connection”. 6a+ tundus see hetk maksimaalne raskustase, millise multi pitchi peale ma kindlalt oleksin julgenud minna. Meil oli reisilt juba kogemus, et mõne 6b peale võib päris kauaks ühte kohta kinni jääda, ja see ei tundunud väga ahvatlev, eriti kui see oleks juhtunud saja meetri kõrgusel (samas see oleks kindlasti õpetlik kogemus!).

Hommikul sõime kämpingus kõhu täis (millegipärast ei maitsnud kuues õlipirukas nii hästi kui esimene?), kontrollisime varustuse üle ja asusime teele. Plaan oli järgmine: Jasper ja Helen viivad meid mööda oru põhja kulgevat maanteed autoga nii lähedale, kui saavad, ja siis läheme me Kerdiga läbi metsa raja algust otsima. Teised sõidavad edasi oru kohale, pargivad auto Vito snäkibaari kõrvale, ja lähevad Amfiteatri sektorisse ronima (kuhu ka Adam Ondra on radu keeranud!). Meie tuleme Kerdiga otse mööda kaljut ja saame pärast teistega üleval kokku. Mulle meeldib see, kui ei pea peale multipitchi ronimist tagasi köitel alla laskuma – see tekitab tunde, et tegemist on mõtestatud matkaga, ja et me ronime selleks, et kuhugi päriselt välja jõuda.

Selgus, et raja alguse leidmine oli terve multipitchi ronimise juures kõige raskem osa. Me kõndisime umbes pool tundi läbi metsa mööda järsku nõlva üles, et kalju alguseni jõuda. Kuna ma kandsin ka meie 70 meetrist köit mäest ülesse, siis virvendasid mul silme ees kaitseväe jalgsirännakud raske seljakotiga. Lõpuks aga jõudsime pärale ja saime päris ronimisega pihta hakata.

Meil oli plaan esimest korda proovida optimaalset multipitchi ronimist: iga pitchi järel vahetada esironijat. Siis on jaamades kõige vähem köiega sahmerdamist ja ronimine võiks teoorias kiiremini minna. Samas tähendab see ka, et sa ronid järjest kaks pitchi: ühe järelronijana ja siis kohe teise esironijana otsa. Jagasime ära, et mina juhin 1., 3. ja 5. pitchi ning Kert võtab enda peale 2. ja 4. pitchi.

Kõik töötas nagu kellavärk. Ronisin oma lõigu üles, julgestasin Kerdi järgi, Kert ronis järgmise lõigu, julgestas minu järgi ja protsess kordus. Pärast nentisime mõlemad, et leadimine oli palju mõnusam, kuna siis ei pidanud seljakotiga ronima (üks multipitchi iseärasustest, järgironija kannab seljakotti). Tegime ka umbes 75 meetri kõrgusel väikese pikniku. Mäletan et ma tabasin et mõttelt, et ma kõlgun siin kõrgel kalju küljes ja tunnen end täpselt sama rahulikult nagu ma oleks enda kodus diivanil. See oli tore arusaamise hetk, et kui palju ma enda mugavustsooni olen suurendanud viimastel aastatel. Muidugi selline rahumeelsus tuleb ka oma varustuse, oskuste ja ronimispartneri täielikust usaldamisest.

Ja nii kulgedes me jõudsimegi ~3-4 tunniga tippu! Ning ma ei kukkunud ühtegi korda! See kinnitas mulle veelgi, et ma võin end usaldada ronimises, ja saan hakkama küll kui tahan. Kuigi ma olin korra kolmanda pitchi ajal kukkumisele väga lähedal. Mäletan, et hakkasin end heade nukkide puudumisel mingist umbrohust üles tõmbama, mis ilmselgelt midagi ei hoidnud. Siiski ma susserdasin end kuidagi sellest olukorrast välja ja jõudsin järgmisesse jaama ilma vahepeal köit koormamata. 

Edasi matkasime me teiste juurde Amfiteatri sektorisse, mis tähendas veel pooletunnist matka, esiteks mäest üles ja siis jälle alla. Seal muljetasime oma seiklustest ja nautisime sektori nime väärilisi vaateid. 

Kõik reisid saavad lõpuks läbi. Ma võiks veel kirjutada sellest kuidas me järgmisel päeval enne lendu linnas asuvas Suturlija cragis käisime ronimas, aga ma jätan selle vahele, sest mul on tunne, et postitus hakkab juba päris pikaks venima. Kokkuvõteks läks reisi täiega korda. Ma ei teadnud mida Bosnia ja Hertsegoviinast oodata. Ja ma olen aru saanud et mulle meeldibki ilma ootusteta reisida. Nüüd ma tean, et seal on oodata ägedat loodust ja häid ronimisvõimalusi. Kindlasti oleks vaja sinna kunagi veel tagasi minna ja külastada BiHi föderatsiooni – Sarajevo ja Mostari lähistel peaks olema palju suurepäraseid crag-e.

Veel üks mõte postituse lõppu:

Päris kalju peal ronimisega harjumine võtab aega. See on niiii palju teistmoodi, kui saalis plastiku peal ronida. Õues ei ole sul kusagil suuri punaseid nukke, mille rajakeeraja on läbimõeldult paigutanud. Õues oled sa looduse meelevallas. Sobib sulle kuidas tuul ja vihm on kaljut murendanud? Ei sobi? Siis on paha lugu. Ei ole kellegile kurta ka. Ma olen aru saanud, et mul kulub päris mitu päeva, et aru saada, mis tunnetusega kohalik kivi on. On vaja luua endale intuitsioon selle kohta, et kust saab kinni võtta ja kust mitte. Samuti on pikemad poldi vahed (võrreldes saaliga) esialgu kõhedad. Selleks hetkeks, kui hakkan end kivi peal mugavamalt tundma, hakkab reis läbi saama. Mida siis üks ronimise entusiastist eestlane tegema peaks? Kesk-Euroopasse kolima?

1. On erinevaid koolkondi selles osas, kas 07:30 on vara või mitte
2. Teen siinkohal ettepaneku võtta kasutusele ukerdamine kui eestikeelne vaste terminile hang-doggimine ehk leadis ronides ja köies puhates tippu jõudmine
3. Flash -raja puhtalt ära ronimine esimesel katsel köies puhkamata
4. Liigutus, millega ronija vinnab end serva peale