Ma teadsin pärast Bosnia reisi, et ma tahan veel Balkanil ronida. Küsimus oli vaid, et kus? Iseenesest oleks võinud uuesti Bosnia ja Hertsogoviinasse (BiH) tagasi minna, sest terve Lõuna-BiH jäi meil eelmine kord avastama ja juttude järgi pidi see piirkond suurepärane ronimiseks olema. Miski tõmbas siiski mõnda uut riiki avastama. Kaalul oli mitu varianti, aga lõpuks Careliga neid arutades langes liisk Rumeenia peale.
Ma ei saanud kohe aru, kui suur Rumeenia on (~238 000 km²). See osutus parajaks väljakutseks reisi planeerimise juures. Tuleb välja, et iga cragi juures ei ole kohe lennujaama, kuhu saaks Tallinnast otse lennata. Tegelikult on lennujaamu Rumeenias palju, aga väiksematesse linnadesse jõudmine tähendaks eestlastele tõenäoliselt vähemalt kahte ümberistumist ja pikki tunde lennujaamas koos ebamõistlikult kalli kohviga. Seetõttu langes ära minu esialgne natuke sinisilmne plaan minna Edela-Rumeeniat avastama, kus pidavat olema väga head ronimisvõimalused. Bukarestist sõidaks sinna autoga üle viie tunni. Lõpuks otsustasime lennata Bukaresti, sealt auto rentida, ja sõita marsruudil Bukarest → Brașov → Cluj-Napoca ja lõpuks lennata tagasi Clujist. Nii vältisime ringi tegemist ja seeläbi oli võimalus rohkem Rumeenia erinevaid tahke näha. Sellise marsruudiga kulges meie reis enamiku ajast läbi ajaloolise Transilvaania piirkonna.
Brașovisse jõudmine
Reisi esimene päev oli täielik surm, kuna meie lennuk läks keset ööd ja unetunnid jäid väga kesiseks. Lisaks oli vaja Bukaresti jõudes veel üle kahe tunni (elektrilise!) rendiautoga edasi Brașovisse sõita. Otsustasime reisi esimeseks pooleks Brașovist oma kodu teha ja siis sealt ümbritsevaid crage uudistada. Lõpuks Brașovi Traktori linnaossa kohale jõudes olime kõik täiesti kapsad ja meie vapper autojuht Carel nentis, et tal pole ammu rooli taga nii rasket unega võitlust olnud. Sellega meie seiklused veel ei lõppenud. Et meie Brașovi korterisse sisse pääseda, tuli esiteks geopeituse vääriline võtmeotsing läbida, mis hõlmas renoveeritava korterelamu ehitustellingute vahelt läbi ukerdamist, liiga palju erinevaid lockboxe ja lauset „sa pead lihtsalt tugevamalt kangutama”. Õnneks saavad kõik päevad lõpuks läbi ja 2. mai polnud selles osas kuidagi erandlik.
Magasime ennast korralikult välja ja sõitsime hommikul kesklinna hommikusöögile ja Silvia sünnipäeva tähistama. Brașov on väga armas, natuke Tartut meenutav (kuigi elanikkonnalt umbes kaks korda suurem), maakonna keskus, mis jättis meile sümpaatse mulje. Pärast kosutavat hommikusööki soetasime kohalikust matkapoest endale ka karusprei. Nimelt on Rumeenia metsades ja mägedes palju karusi. Probleemiks pidavat olema ka see, et Rumeenia karudel on inimese kartmise geen palju nõrgem kui Eestis, kuna turistid on maanteeäärseid karusi autoaknast toitnud. „Minu Rumeenia” raamatus on välja toodud episood, kus üks Brașovi elanik helistas hommikul tööle teatega, et ta ei saa täna tööle tulla, sest öösel oli üks mõmmi tema korterelamu koridori magama tulnud.
Brașovisse jõudmine märkis minu jaoks ka ühe teise, planeerimata seikluse algust. Nimelt hakkas esimesel Brașovi õhtul üks mu hammastest valutama. Suurepärane ajastus. Hommikuks oli valu hääbunud, aga see tegi mind ettevaatlikuks. Huvitava märgina kohtusime hommikusööki süües ühe teise eestlasega, kes ütles, et ta tuli Rumeeniasse, et siin odavalt hambaarsti juures käia.
Pietrele lui Solomon
Lõunal sõitsime meie reisi esimesse cragi nimega Pietrele lui Solomon (e.k. Saalomoni kivid), mis asus mugava 15-minutilise autosõidu kaugusel Brașovist. Tegemist on mõnusa mägise looduspargiga, kuhu on palju ronitavaid kaljusid sisse puistatud. Kuna oli pühapäev ja esimesed soojad kevadilmad olid Rumeeniasse kohale jõudnud, oli park täis matkajaid ja grillijaid. Hea esimese päeva ronimissektori otsimine osutus parajaks ülesandeks, sest sektorid olid hajutatud päris suurele alale ja paljud sektorid olid esimeseks päevaks liiga raskete radadega. Samuti ei olnud kaljude vahel internetiühendust. Me otsisime Faleza Junilori sektorit, kus pidavat olema palju lihtsamaid radu. Õnneks või kahjuks asus just see sektor pargi kõige kaugemas otsas ja sinna pidi meid juhatama theCragi veebilehelt leitud kümneminutiline video, mis ei tahtnud kesise internetiga mängima hakata. Ma usun, et me kulutasime üle tunni aja, et seda sektorit üles otsida.
Õnneks oli sektor tõesti hea esimese päeva ronimiseks ja kivi tundma õppimiseks. Nii tolles sektoris kui ka ülejäänud reisi vältel ronisime vaid lubjakivil ja minu meelest oli Rumeenia kivi üsna sõbralik – mu käed said vähem kriimustusi kui ma oleks osanud loota.
Zărnești kuru
Kuna soovisime reisil võimalikult palju Rumeeniat avastada, läksime järgmisel päeval juba uut cragi avastama. Otsustasime minna umbes pooletunnise sõidu kaugusel asuvasse Zarnesti kurusse. See on metsane org, mille mõlemad küljed on palistatud suurte kaljuseintega. Jällegi on kuru ronimisvõimalused hajutatud terve kuru peale. Me võtsime sihiks kuru suurima sektori La Refugiu (e.k. Varjupaik), mis kujutas endast veidi lagedamat platsi massiivse kaljuseinaga. Ma arvan, et La Refugius ronisin reisi ägedamaid radu. Kerge negatiiv mõnusate jugidega on hea kombinatsioon. Rajad olid pikad, nukid olid head ja poldivahed olid mehised. Tundsin, et saan vaimselt ja füüsiliselt hakkama küll, isegi siis, kui olen viimasest poldist juba meetri kõrgemal ja järgmiseni on veel poolteist meetrit minna. Selles sektorist oleksin ma peaaegu ka kirja saanud ühe pika 6b raja flashi, kui selle viimased paar liigutust minust võitu ei oleks saanud.
Vahepeal oli mu hambavalu tagasi tulnud ja suu läks ka natuke paiste. Ibuprofeen oli sel reisil minu suur sõber ja tänu temale sain õnneks ikkagi väga valutult ronida. Samas ma sain aru, et mu hammas ise terveks ei saa. Enne Zarnestisse sõitmist võtsin julguse kokku ja helistasin ühte Brașovi hambaarstikliinikusse. Tuli välja, et nad saavad mind juba õhtul vastu võtta. Juhhei! Seega me ei roninud Zarnestis hiliste tundideni, vaid kiirustasime linna tagasi, et ma saaksin avastada Rumeenia hambaravi võlusid. Minu visiit kujunes lihtsalt konsultatsiooniks. Arst kahtlustas, et mul on juurepõletik, ja ütles, et seda on vaja mul kodumaal ravida, seniks söögu ma aga antibiootikume. Ma olin natukene pettunud: „mis tähendab, et te ei lahenda ühe hetkega mu probleeme ära?” (sarkasm). Aga tegelikult ma olin väga tänulik, et ma targemaks sain hambaarsti juures ja et ta kirjutas mulle rohte välja. Veidi hirmus, aga tagantjärele väga hea kogemus.
Peleș Castel
Viimasel Brașovis ööbimise päeval tegime veel ühe väljasõidu 50 km kaugusel asuvasse Sinaia linnakesse. Sinaias asub vägev gooti stiilis vahvärk ehitusega Peleși palee. Samuti on palee kõrval vohavasse metsa peidetud mitmeid ronimiskõlblikke kaljusid, mida me pärast palee külastamist otsima asusime. Metsaraja alguses informeeris silt meid jälle karudest ja soovitas metsas valju häälega rääkida või laulda, et neid eemale peletada.
Internetist leitud teabest jäi mulje, et meid ootab kerge jalutuskäik metsas ja olemegi sipsti esimese kaljuseina ääres. Tegelikkusses läksid asjad veidi teisiti. Ma arvan, et me otsisime vähemalt kolmveerand tundi esimest sektorit, mis oleks pidanud olema „10-minutilise jalutuskäigu kaugusel parklast”. Aga kevadises metsas mütata on ka lõbus. Lõpuks jõudsime esimese kaljuni, mis oli oru jõesängis. Jõesängis sõna otses mõttes – ronimist ja julgestamist oleks pidanud alustama jõest. Peale selle olid rajad rasked ja polte vähe, nii et otsustasime edasi järgmisesse sektorisse minna, mis peaks olema umbes paarsada meetrit kõrgemal mööda oru nõlva üles minnes.
Järgmised paar tundi kulusid mäkke matkates ja omavahel arutades, kas me oleme liiga kõrgele tulnud ja kas on mõtet üldse veel edasi minna. Kogu aeg püsis lootus, et äkki oleme kohe-kohe kohal ja et teemandid (meie jaoks siis uus ronimissektor) on järgmise nurga taga. Viimaks saime orust välja kõrgendikule, kus tõepoolest olid ka kaljuseinad. Paraku oli enamik auru läinud juba matkamise peale ja meie tolle päeva ronimine jäi üürikeseks. Pidime leppima toreda matkapäevaga.
Siiski on mainimist väärt kõrgendikul proovitud 10-meetrine 8- rada Power Flower (Rumeenias kasutatakse tihti UIAA süsteemi, 8- on Prantsuse süsteemis umbes 6c). Mulle meeldib iga natukese aja tagant midagi rasket väljas ronida proovida ja see rada vastas täpselt nendele kriteeriumidele. Alguses on veider slabi sektsioon ja ülal vanduma ajavalt raske negatiivi alt väljatulek („Kuidas k*rat, ma peaks sellest nukist crimpima?!“). Kahjuks ei olnud meil aega, et rada korduvalt ronida ja seda intiimsemal tasemel tundma õppida.
Tolleks õhtuks olin ma juba umbes 24 tundi antibiootikumide mõju all olnud. Paistetus alanes ja samuti hakkas valu ära kaduma. Hakkasin aina harvemini ibuprofeeni mekkima.
Turda kuru
Nüüd oli aeg Brașovist edasi liikuda. Järgmine plaanitud ronimise sihtkoht oli Turda kuru. See on pea kolme kilomeetri pikkune looduskaitsealune org, mis on tekkinud juura-aegse lubjakivi erosioonil. Me olime pika autosõidu Turdasse jaganud kahe päeva peale. Esimesel päeval ööbisime nunnus linnakeses Sibiu, mis on kuulus oma „silmadega“ majade poolest. Teisel päeval lõpetasime sõidu ja alustasime seiklustega kanjonis. Kuru oli võimas. Juba kaugelt lähenedes hakkab silma suur kaljumürakas, mis on justkui kaheks tõmmatud, et rohelust enda sisse lasta. Kohe tekkis ka tunne, et „Miks me kohe reisi alguses siia ei tulnud?“.
Plaan oli esiteks minna kuru via ferrata rajale. Ma olin esmalt selle plaani osas skeptiline, kuna me polnud selle hetkeni väga palju ronida jõudnud ja ma eelistan ronimist via ferrata matkale. Samuti paistis, et järgnevad päevad võivad vihmased tulla ja kuiva aega ronimiseks võib vähe olla. (See on üks ronimisreiside hädasid, et reise on vaja mitu kuud ette planeerida ja raske on arvestada muutlike ilmaoludega). Õnneks oli mu skeptitsism alusetu. Via ferrata läbimine oli kindlasti üks reisi pärlitest: esiteks matkad läbi kuru ja siis ronid mööda nõlvu ja kaljuseinu selle otsa. Ma tulin Rumeeniasse seiklusi otsima ja kokkuvõtteks ju suurt vahet ei ole, mis vormi need seiklused omandavad 🙂
Tipust alla tulles oli vaja otsida kividele maalitud punaseid täppe, mis teed näitasid. Kokku võttis via ferrata seiklus aega umbes kolm tundi. Kuna päev oli veel noor, siis peale lõunaeinet otsustasime tagasi kurusse minna, nüüd eesmärgiga ronida. Saime Salvamonti (mägipääste) hütist soovituse minna ronima koopasektorisse Peștera Ungurească (e.k. Ungari koobas, meie ristisime selle millegipärast kohe ümber karukoopaks), kus saab ka vihmase ilma ajal ronida. Ja umbes kahekümneminutilise matkamisega jõudsimegi võimsa maapealse koopa juurde.
Koopas ronimine tundub äge selle hetkeni, kui sa ise seda tegema pead. Seal ei olnud otsest päikesevalgust (üllatus-üllatus) ja oli üldiselt üsna rõske. Seepärast me väga sügavale ei läinud ja ronisime radu, mis olid koopasuu lähedal. Ma sain ka proovida korra koopalaes ronimist ja jõudsin järeldusele, et see on väga raske.
Tasub ka jälle mainida poltide hõredust radadel. Mäletan, et proovisin koopas ühte lühemat rada, kus ise hindasin, et see on vähemalt viie poldi rada, aga reaalsuses oli polte vaid kolm. Esimest korda tundsin rada alustades, et ma tõesti ei tohiks kukkuda enne esimese ekspressi klippimist, kuna esimene polt oli nii kõrgel. Õnneks läks kõik hästi. Kõige ohtlikum olukord juhtus Karlil ja Carelil, kui Karl kukkus just enne raja lõppu. Rada kulges alkoovis ja Karl kukkus nii, et pea jäi alkoovi vastasseinale üsna lähedale. Õnneks jäi ka see olukord kõigest potentsiaalse ohu tasemele (kandke ronides kiivreid!). Kõigele vaatamata oli kooparonimine vinge ja õigustas end 100%.
Nüüd oligi meil vaid üks ronimispäev järele jäänud. Ilmateade ennustas vihma. Kiirustasime hommikul kanjonisse tagasi, et enne sadu veel reisist viimast võtta. Kuru oli kuiv. Seekord ronisime oru põhjas, otse väikese oja kõrval, mis läbi kuru kulges. Mäletan sellest päevast peamiselt ühte 6a+ raskusega rada, kus olid suured, umbes 4-5 meetrised poldivahed. Üllatavalt meeldis see rada mulle väga. Ronisin selle puhtalt ära ja tundsin, et olen selle reisi vältel vaimselt palju arenenud, ja et pikad poldivahed ei heiduta mind enam nii palju kui varem (eeldusel, et rada ise on mulle jõukohane). Pärastlõunal hakkas sadama, mis märkis selleks reisiks meie ronimise lõppu.
Ma ei tea, kas ma soovitaksin ronijatele minna Rumeeniasse ronima. Meie reis oli kokkuvõtteks tore, aga see ei olnud ronimise mõttes kõige mugavam, sest sageli pidime me autoga sõitma ja matkama, et sobivate kaljudeni jõuda. Samuti on see riik nii paganama suur, et ühest ronimispiirkonnast teise jõudmine on ka ajamahukas tegevus. Kui keegi aga peaks sinna sellel eesmärgil minema, siis ma soovitaks neil kohe Cluji lennata ja sealt Turda kanjonisse minna – see oli marudalt lahe koht. Teine piirkond, kuhu meie ei jõudnud, aga mis ronimise mõttes äärmiselt huvitav tundub, on Valea Cernei Edela-Rumeenias. Sinna on aga Eestist tulles üsna keeruline saada (tõenäoliselt vähemalt kaks ümberistumist ja palju „mõnusat“ lennujaama aega).
Eestis tõmmati mu hammas välja ja nüüd on mul jälle muretu olla. Kunagi aasta lõpus peaksin ühe võltskiku tema asemele saama, et kõrvalolevaid hambaid paremini toestada.
Leave a Reply