Makedoonia Tarbijakaitse

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis meie Makedoonia reis sai alguse suvel, kui ma Austriast tagasi sõitsin, peale Grossglockneri tippu tõusmist (Austria kõrgeim mägi, 3798m). Kirjutasin Carelile oma reisi muljetest ja nentisin, et kuigi alpinistlikud matkad on väga ägedad, siis selle kõrvalt ei tohiks kaljuronimist unarusse jätta. Ja saigi kokku lepitud plaan ebamäärases tulevikus koos kaljudele ronima minna. 

Sügis jõudis kätte ja ühel oktoobrikuu õhtul pidasime plaani kuhu täpsemalt ronima minna. Enne olime veidi arutanud Kalymnosest kui võimalikust reisi sihtkohast, aga ausalt öeldes ma ei olnud ise sellest enam väga vaimustuses. Kindlasti on seal väga hea ronida, aga see tundub mulle Euroopa mastaabis kõige igavam ja turvalisem koht, kuhu ronima minna. Siin turvalisuse all ma ei mõtle, et ronimine mujal oleks kuidagi ohtlikum, vaid pigem seda, et sel juhul oleks meie reis palju rohkem turistikas olnud ja vähem seiklusrikas. Praegu ma ajan taga enda jaoks tundmatute kohtade avastamisrõõmu, ja ma ei usu, et turistidele suunatud Kreeka saar mulle seda piisavalt pakuks. Kalymnosele jõuab ka 45-aastaselt perega minna. 

Õnneks olime Careliga päri ja ta pakkus välja, et läheme hoopis Makedooniasse. Ma ei teadnud Makedoonia kohta mitte midagi. Perfektne. Lennupiletite ostmise ajal oli meil piisavalt oidu, et vaadata, mis ilm Põhja-Makedoonias novembris on. Heal päeval 12 kraadi ja mitte nii heal päeval… vähem. See pani peas ühe ohutulukese põlema, aga kuna me olime juba pool tundi kulutanud selle plaani sepistamisele, siis oli raske sellest lahti lasta. Ostsime ikkagi piletid ära ja mõtlesime välja tagavara plaani: kui Makedoonias on liiga külm, siis sõidame paar tundi lõuna poole ja ronime hoopis Põhja-Kreekas (mis oli ka ajalooliselt Makedoonia!) ja loodame et seal on soojem.

Edasi oli vaja endale reisikaaslasi otsida ja paika panna täpsem ronimisplaan. Ma ise arvan et ronimisreisile oleks hea vähemalt nelja pealise seltskonnaga minna, et saaks kõike võimalikult paindlikult teha. Uurisime sõpradelt ja peale väikest mõtlemist olid Kert ja Karl valmis meiega kampa lööma ja neljane meeskond oligi olemas. 

Ronimisplaaniga oli aga natuke keerulisem lugu, mis viibki mind nüüd põhjuseni, miks ma üldse alguses mõtlesin meie reisist veidi pikemalt kirjutada. Nimelt tuli välja, et Makedoonia ronimisvõimaluste kohta infot napib (ingliskeelses) internetis. The Crag-is (üks kuulsaim kaljuronimisinfot koondav veebileht – crag tähendab inglise keeles kaljut) oli küll olemas info cragide kohta, aga täpsemat infot, nagu näiteks kust mingid rajad lähevad (radade topograafiad), ei olnud. Ei eksisteeri ka ühtegi Makedoonia ronimise teejuht raamatut. Seega sai meile kiiresti selgeks, et selleks, et ronimisvõimalustest pilti ette saada, ei jäägi muud üle kui ise kohale minna (tegelikult eks see ole ilmselge 🙂 ). Nüüd, peale reisi, ma tahangi veidi nendest võimalustest kirjutada, et täita seda tühimikku, mida ma ise tunnistasin enne reisi internetis ringi otsides. 

Aga mis võimalused siis Makedoonias ronimiseks on? Päris head! Meie jõudsime ühel või teisel määral külastada nelja erinevat ronimispiirkonda oma reisi ajal: Kadina, Demir Kapija, Ohrid ja Mavrovo. Kirjutan esiteks veidi pikemalt meie seiklustest ja reisikirja lõpus toon huvilistele välja tehnilisema info Makedoonia ronimise kohta.

Kadina

Reisi põhieesmärk oli ronida Makedoonia ronimise spirituaalses keskuses – Demir Kapijas, aga teel sinna ja tagasi tahtsime ka võimalikult palju teisi kohti läbi käia. Esimene, mis teele jäi oli Kadina. Tegemist on väga uue crag-iga. See “avastati” alles umbes kümme aastat tagasi ja seega kõik keeratud rajad on uued ja poldid seintes on korralikud. Ma tahaks öelda et Kadina oli kõige ägedam crag Makedoonias, aga ausalt öeldes ma tahaks sama lauset kõikide crag-ide kohta kasutada, mida me külastasime. Kadina (tegelikult ma ei tea miks sel selline nimi on, kaardirakendustes sel sellist nime ei ole ja kohta tuleb koordinaatide järgi otsida) asub Skopjest kagus, umbes kolmveerand tunnise sõidu kaugusel. Ja umbes pool teest tuleb mööda mägiteid minna. Üks hetk saab tee otsa ja siis on vaja jala edasi minna mööda mägist matkarada. Ümbritsevad mäenõlvad sügiskirjude puudega jätavad tunde, et oled fantaasia seiklusromaani ära eksinud. Näiline eraldatus kogu muust maailmast ja metsik loodus jättis mulle sügava mulje Kadinast.

Peale 15 minutilist matka jõudsimegi kaljuseina äärde. Meil ei olnud ühtegi topot Kadina kohta, aga see probleem lahenes kohapeal iseenesest. Tuli välja et iga raja algusesse on punaselt raja nimi maalitud. The Crag-is on rajad koos raskusastmega olemas ja siis ei olnudki midagi rohkem vaja. See paistab olevat üldine standard Makedoonias ja seega ei ole hullu, kui täpseid topograafiaid radade kohta ei ole. Me ei jõudnud Kadinas palju ronida, kuna jõudsime sinna umbes kahe paiku, ja neljast hakkas juba pimedaks minema. Siiski jättis see väga sümpaatse mulje. Tuleb ka ära mainida, et Kadinas on raskeid radu rohkem kui lihtsamaid radu. See on osalt tingitud asjaolust et umbes pooled rajad algavad “koopast”, kust on vaja välja ronida ja koopa katuse all ronimine tundus väga raske. Me piirdusime seekord koopa kõrval ronimisega. Esimene ronimiselamus kätte saadud, pöördusime videvikus tagasi auto poole ja võtsime suuna Demir Kapija poole.

Demir Kapija

Järgmised neli päeva veetsime Demir Kapijas ronides. Nimi Demir Kapija tuleneb osmantürgi keelest, kus Demir Kapi tähendab raudväravaid. Raudväravatena kõrgub väikese külakese kohal suur lubjakivist mäekuru, mis kujutab endast Makedoonia parimat ronimissihtkohta. Autoga saab läbi tunneli otse mäekurusse sisse sõita ja selle väikesesse parkimisplatsi jätta. Siis järgneb väike turnimine maanteelt mäekuru põhja ja juba algavadki esimesed ronimisrajad. Ligipääsetavus on väga hea.

Sektoreid on mäekurus palju ja suur osa meie lühikesest ronimisajast (päike loojub novembris varakult) läks selle nahka, et käisime erinevaid sektoreid läbi, selle asemel, et ühele kohale keskenduda. Aga isegi mäekurus niisama seiklemine oli väga äge. Osad sektorid on ka päris kõrgel, nii et nendeni jõuda tuleb esiteks mööda via ferratat üles matkata ja mõnikord siis veel ka köiel sektorisse laskuda. Käisime ühel päeval ise ka paari kõrgemat sektorit otsimas (Panorama ja Goat Cave), aga ei leidnud õiget kohta laskumiseks üles. Minu lemmiksektoriteks kujunes Klenov (saanud nime legendaarse alpinisti ja kaljuronija Alex Klenovi järgi, kes oli üks Demir Kapija ronimiskultuuri edendajatest) ja Sahara.

Klenovi sektor jäi mulle eredalt meelde kuna Careli initsiatiivil ronisime seal rada nimega Joka. Enne seda kogemust poleks ma kunagi osanud arvata, et mulle võiks meeldida rada, kus saavad kokku slab ja raskusaste 6c, aga peale ühte eneseületust siin me oleme (slab – posiitivse kallakuga kaljusein, mille märksõnadeks on tasakaal ja libisemine). Ikka suht kummastav on ronida rada, kus ei ole praktiliselt ühtegi käenukki ja kus tuleb jalga tõsta olematute konaruste peale ja siis selle jala peale tõusta. Aga üllataval kombel me saime sellega hakkama! See ongi ronimise juures nii tore, kui sammhaaval võimatu muutub võimalikuks.

Kui Klenovi sektor oli mäekuru sees, siis Sahara sektor oli natuke kõrgemal mäe välisküljel ja pakkus meile suurepärast vaadet üle Demir Kapija ja Vardari jõe. Tegemist oli meie reisi ühe parima vaatega sektoriga. Saharas on palju pikki klassikalise stiiliga radu. Minu kõrghetk selles sektoris oli Magnezium Wateri (6b+) ronimine. Selle raja ronimine oli täielik meeskonnatöö – kõik said vähemalt ühe uue ekspressi rajale panna. Mul oli au seda rada viimasena proovida ja mul õnnestus end raja kõige keerulisemast slabilikust sektsioonist läbi murda ja rada lõpuni ära ronida (kahetsusväärselt hoidisin siiski ühte klikki tehes ekspressist kinni – keha on tugev, aga vaim on nõrk). Tegemist oli circa 30 meetrise rajaga ja see oli pikim rada, mida ma reisi ajal ronisin. Viimases kolmandikus tekkis mul kerge hirm, kuna tundsin ennast väga üksi kõrgel üleval. Füüsiline julgestus oli tipp-topp aga vaimne julgestus hakkas kaduma, mida kaugemale ma oma julgestajast ronisin. Õnneks oli Carel just kõrvalraja tippu jõudnud ja pakkus mulle kõrval jaamas istudes vaimset tuge. Kergest hirmust hoolimata oli ülikõva nii kõrgel üksinda kaljuga heidelda!

Sahara sektori seiklustest tasub kindlasti ka ära mainida Careli Feng Shuj (7a) top-rope puhtalt ära ronimine ja maa-aluse koopa avastamine. Reisi eel arutasime et oleks õige aeg väljas 7a-ga rinda pista ja vähemalt üks selline rada ära ronida. Carel leadis puhkustega Feng Shuj raja tipuni ära, peale mida mina ja Kert proovisime seda top-ropeis. Seekord pidime mõlemad selle raja raskuskohale alla vanduma. Carel, kellel oli beta (raja ronimiseks sobivad liigutused) juba teada, arvas, et see rada oleks puhtalt ronitav küll, ning järgmise katsega ta ka tõestas seda.

(Kurikuulus) Arizona Dream

Feng Shuj ronimise eelneval päeval katsusime jõudu veel ühe 7a-ga V.D.D sektoris. Tegemist oli traverse 7a-ga ja nimeks oli sellele pandud Arizona Dream (traverse – rada kulgeb kas diagonaalis või horisontaalselt maaga). Raja esimene raskuskoht saabus kohe peale teist ekspressi, ja meil kulus palju katseid Careliga, et rajal edasi jõuda. Raja nukid olid selles kohas päris head, aga surusid ronija käed ja jalad üsna väikesesse boksi kokku, ja sellest asendist oli raske jõudu kasutada, et edasi jõuda. Lõpuks ma sain selle boulderliku probleemi lahendatud ja klikkisin kolmanda ekspressi ära, aga selleks hetkeks oli mu mojo juba murenenud. Pärast raske koha läbimist ronisin ma edasi väga kartlikult ja mu usk enda võimesse raja lõppu jõuda oli kahanenud. Siiski õnnestus mul häda pärast mõned ekspressid veel ära klikkida kasutades vahepeal viimase abinõuna kõva mehe enesejulgestust.¹

Siis juhtus raja esimene (õnnelik) õnnetus. Edasi ronides leidsin vasakule käele ühe paganama hea kaljunuki. Nukk oli lausa nii hea, et kui ma rohkem keharaskust nukile viisin, tuli see kalju küljest lahti ja ma kukkusin sellega koos viimasesse ekspressi. Proovisin kukkudes kivist võimalikult kaua kinni hoida ja suunata selle ohutut kukkumist maha. Õnneks, kuna tegemist oli traverse tüüpi rajaga, siis oli oht, et Carel all kiviga pihta saaks, minimaalne. Siiski, väljas ronides tasub alati kiiver pähe panna. Mõne asjaga ei ole vaja mõttetult riskida.

Ma tundsin, et ei jõua rajaga hetkel enam kuhugi edasi ja seega palusin end alla lasta ja andsin võimaluse teistel edasi proovida. Karl sai nüüd ¾ rajast top-ropeis proovida ja tal tuli see üllatavalt hästi välja. Ta ronis üle esimese raskuskoha mängleva kergusega, kuhu me Careliga olime pikalt kinni jäänud, ja jõudis kiiresti viimase klikitud ekspressi juurde ning hakkas seal raevukalt ründama järgnevaid nukke. Kahjuks ilmnes, et järgmise ekspressi paigutamine ja klikkimine osutus keerukaks ja Karl kukkus paar korda seda teha proovides.

Ning siis juhtuski raja teine õnnetus. Karl võttis kukkumisel kokkupõrget kaljuseinaga vastu ühe jalaga (harjumus, mis oli talle külge jäänud peale varasemat jalavigastust) ja viimasel korral tabas jalg kaljut halvas asendis, mis lõppes korraliku jala põrutusega. Lasime Karli raja pealt alla oma jala olukorda hindama. Samal ajal hakkas juba pimedaks minema ja meil olid ekspressid endiselt raja peal. Kert asus pealambiga ekspresside päästemissiooni juhtima ja abironis (aid-climbing, ronimine abivahenditega) raja lõpuni, tuues selle käigus ekspressid rajalt maha. Karli jalg paistetas päris korralikult üles, aga õnneks see ei takistanud teda palju ja ülejärgmisel päeval ronis ta jälle. Mulle ei meeldinud Arizona Dream rajana nii väga, aga ta jäi mind kummitama ja mul on tunne, et kui kunagi tagasi minna, siis on vaja see uuesti kätte võtta.

Ohrid

Peale nelja päeva Demir Kapijas oli aeg edasi liikuda Ohridisse. Ohrid on kuurort linn edela Makedoonias.

Ohridi põhi tõmbenumber on ta külje all asetsev suur Ohridi järv, kuhu äärde suvel puhkama tullakse. See on lähim asi merele, mis makedoonlastel on, kuna merepiiri neil ei ole. Järve teiselt kaldalt paistavad juba Albaania lumised tipud. Ohridi ümbruskonda on puistatud ka väiksemaid sportronimis crag-e.

Me külastasime Zli Doli piirkonda. Esiteks oli vaja sõita Ohridist paarkümmend minutit mööda järvekallast ja siis edasi mööda serpentiini mäkke. Jällegi, maastik oli hingematvalt ilus. Radade leidmiseks tuli auto teepervele maha jätta ja metsasesse mäkke matkata.

Kahjuks ei olnud Zli Doli sektorites nii tore ronida kuivõrd oli neid sektoreid otsida. Jäime lõpuks Dembelaana sektorisse ronima, kus oli ebamugav toimetada kalju alusel järsu kallakuga nõlval. Me seadsime isegi oma repsunöörist liini üles, et maasolijatel oleks turvalisem liikuda.

Oli jahe, niiske, kohati tuuline, samuti oli segadust radade ja radade grade-ide kokkuviimisega, kuna ses sektoris ei olnud nimesid raja algusesse maalitud. Kõige toredam oli tippu jõudes vaade Ohridi järvele, mida alt metsast ei olnud enam näha.

Mavrovo

Tagasiteel Skopjesse sõitsime mööda ka Mavrovost, kus mäe nõlval kõrgub koobas sportronimis radadega. Peatasime auto mäe jalamil. Kallas korralikult vihma. Tee koopasse oli ülesmäkke, osa sellest ka via ferrata peal. Sinna minek praeguse ilmaga oleks kindlasti rumalus. Carel ja Kert otsustavad teekonna siiski ette võtta. Mitte plaaniga ronima minna, aga et koobas oma silmaga üle kaeda. Ega ma ei saa neile ka kätt ette panna. 30-40 minuti pärast tulevad nad läbimärgade, aga rahulolevatena tagasi. Paistab, et tegemist oleks ägeda kohaga, kus kunagi ronida.

Lõpetuseks

Makedoonia osutus väga heaks ronimisreisi sihtkohaks. See on suhteliselt odav maa, makedoonlased on väga sõbralikud ja pea kõik räägivad inglise keelt. Makedoonia ilusad maastikud palistavad ronimissektoreid. Ainukese negatiivse asjana toon välja, et kohati võib kalju päris terav olla ja mitu järjestikust ronimispäeva kriimustab käed ära.

Demir Kapija on Makedoonia põhironimiskoht. Seal on palju väga eriilmelist ronimist. Samuti tasub mainida, et see on ka kuulus veinipiirkond. Demir Kapijast tunnise sõidu kaugusel asub ka Prilep, kus juttude järgi peaks olema sadu (kui mitte tuhandeid) maailmaklassi kivirahne kus boulderdada.

Viimasel ajal on minu üheks keskseks iideeks saanud enda jaoks tundmatu avastamine. See reis oli suurepärane näide sellest ideest. Reisi jooksul sai tundmatu tuntuks, ja see suurendas vaid iha uute seikuste järele.

---

Blogi nimest. Keegi ei kahtlustaks et neli Eesti noormeest võiksid olla Makedoonia tarbijakaitse ametnikud. Sellepärast sobiksime me sinna perfektselt. Tööpakkumised palun saata meilile: joonasariva@gmail.com.

1. Kõva mehe enesejulgestus – ekspressist käega kinni hoidmine ↩︎

Tehnilist infot Makedoonia ronimise kohta

• Makedoonia ronimise topograafiaid on vähe. Enamus kohtades on raja alguses maalitud punaselt raja nimi ja raja nimed koos raskusastmetega on The Crag-i veebilehel olemas. Sektorite info ja kuidas sinna saada on The Cragis olemas.
• Rajad on üldiselt tihedalt polditud, eriti raja alguse poole. Kõik poldid nägid korralikud välja.
• Kivi võib kohati päris terav olla. Meil otseselt selle pärast midagi ronimata ei jäänud.
• Enamik rajad jäävad raskuselt vahemikku 6a-7a, siiski on ka raskemaid radu. Väga lihtsaid radu on vähe.
• Radade pikkused on umbes 20-30 m. 12 ekspressiga raja kohta peaks hästi hakkama saama.
• Demir Kapijas saab ka multi-pitchida. Nägime ise paari 5-6 pitchilist ~6a-6b raskusega multipitchi. Multi-pitchidel tuleb tagasi alla laskuda. Me neid proovida ei jõudnud. Peamine rõhk on siiski single pitch radadel.

Kasulikke linke Makedoonias ronimiseks

https://rocklandcamp.com – Infot Demir Kapija ronimise kohta. Seal on natuke isegi pilte sektoritest koos topodega. Samuti on seal Valeria kontakt, kes koordineerib kohaliku ronimisskeenet ja kes lahkelt erinevatele küsimustele vastab.

https://www.climbing-macedonia.com/crags – Üldist infot ka teiste ronimisvõimaluste kohta Makedoonias.